— 299 —
ää küpsetada, kui ma nende usule liiga teeks, ja ise laulaksid aukiituse-laulusi…“
Eltsel woolasiwad sõnad nagu põletaw wedelik üle huulte — iga tilga sees ujus tükk tema kihwtitatud hingest. Ta lõi käed ristamisi pea alla ja sirutas enese selili, kuna ta tumekuldsete ripsmete wahelt suured pisarad wälja tikkusiwad, pisarad, mis mõrudad nagu sapp pidiwad olema.
Küirakas rättsepp oli tumm ja tõsine. Ta silmitses laugude alt wargsi tüdruku õitswat nägu, mille õrna, roosilise kuma peal piisad nagu kastetilgad siretasiwad, ja kuna ta nõnda wahtis, ilmusiwad ta kahwatanud palgele salaja suured punased täpid, ja ta waates algas kirjeldamata wõitlus kõiksugu sisemiste wägede wahel.
Tükil ajal ei lausunud kumbgi sõna. Neid nuttis ja noormees kuiwatatas waimus tema pisaraid. Äkitselt pööras neid jälle nooremehe poole, lõi pilgu tema peale, nägi tema waadet täis mõistatuslist wõitlust ja kiskus silmad nagu plahwatawa imestusega pärani. Ta suugi jäi, kahte kumawat hammaste-rida näidates, pool-amuli.
See kestis ainult silmapilgu. Siis langes loor, kui ka läbipaistew loor, kumbagi näo ja pilgu ette. Läbipaistew oli iseäranis neiu loor.
Elts nihkus teadmatalt mehele lähemale. Ta tegi, nagu waataks ta mujale, säraw sina ta laugude all puges aga piiluwalt ja uuriwalt ikka jälle seltsilise peale. Ja selles pilgus lõi naiselik ihaldus lõõmama, see loodusjõuline sisemine tung, mis walimise unustab, mis teise soo lähedusega igal kujul lepib, mis Eltsele arwamise peale sundis: Miks mitte tema? Kas ta mees ei ole?… Ja korraga leidis ta, et Aadu sugugi nii näotu poiss ei ole, et tal üsna korrapäralik nägu on, selged, terased silmad, mõnus, tark nägu, wurrud moka peal, punane suu… Isegi ta suur, kongus nina, mille pärast teda muidu pilgati, oli meeldiw — nii julge ja mehine… Ja ta nihkus temale weel lähemale ja naeratas talle wastu, ilma et ta ise oleks teadnud, et ta seda tegi. Ja ta naeratas nii kiusatusliselt, et Aadu Wikerpuur wärinat, mis ta liigetest kuuma jugana läbi woolas,
