— 28 —
kärgib iga pühapäe kirikus, palwemajas on terwe kari haukujaid, ja nüid hulgub weel keegi külast külasse ja perest peresse ja paugub kas wõi lubja laest maha. Kõigil on midagi keelata, ühelgi pole midagi lubada. Muudkui tee tööd ja palu Jumalat!“
„See on jo koa õige,“ ütles Tongi Jaak wiisakalt ja leplikult nagu kunagi.
„Wõi õige! Palute jo küll Jumalat — kas ta teile midagi annab? Kes teist on rikkamaks soand? Nagu minu äiapapa, kes praegu prohweti weab! Küined ja hambad alati taewa poole püsti — waesemaks läheb iga oastaga.“
„Kas sina siis rikkamaks lähed?“ hüidis keegi.
„Seep see ongi! Palu wõi ära palu — nälga jääd ikke! Mis see palumine siis aitab? Parem ära wiida aegagi!“
Kärnaste lammaste hulka oli kärnane oinas ilmunud. Kõrtsilised, kes ühe waga armuõpetuse-kuulutaja üle siiamaani ilma suurema aukartuseta mõtteid wahetanud, oliwad jumalakartliku ja palwetawa rahwa silmas küll ka ainult halwaks peetud ilmalapsed, aga see siin oma pesemata lõngadega oli juba üleannetu patulaps, kelle peale ilmalapsedgi õudse tundmusega waatasiwad.
„Sa ää pilka Jumalat, Taawet,“ ütles isegi Kriuka Mihkel ja tõstis manitsewalt oma jõllis silmi. „Pühakiri ise ütleb, et peame tööd tegema ja paluma.“
„Mis ma nüid Jumalast pilkan,“ wastas teine hirwitades. „Jumal on hea mees, ta laseb igaüht teha, mis keegi tahab. Aga imelik on, et mina pean tööd tegema ja paluma, aga need, kes mulle seda õpetawad, ei tee mitte tööd, waid paluwad ja — sööwad.“
„Nemad on seks wälja walitud,“ ütles Kassi Mats.
„Soo! Küll on aga heaste walitud! Ise reagite, et Kostiwere kõrtsmik palju paremini jutlust teeb, kui kõik Järwamoa kirikherrad ja Saksa isandad ja hoolekandjad kokku! Ja kui Maltswet kõrtsmik põleks old ja rikkaks soand, siis oleks ta pidand praegu koa tööd tegema, ja ta põleks wälja walitud ühti!… Mis sel wiga teisi noomida, kelle kõht täis on!“
