Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/289

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 288 —

Mikk lõi rusikaga laua peale, kuna tal ühes silmas wiha, teises nagu kaastundmus seltsimehe wastu põles.

„Saadana maltswetid! Rikuwad mõistliku inimese ära! Kui see nõnna weel paar oastat edasi kestab, siis wii kõik maltswetid hullumajasse.“

„Aga mis sa’s nüid teed?“

„Söön ise.“

„Ja teised?“

„Tahawad nälgida.“

Üleüldine pearaputamine.

Noorik Triinu kahwatas korraga ära.

„Ega nad pöörased ometi lobisema hakka!“

Kõik waikisiwad. Lõhmus wahtis maha. Ruumist wärises midagi tontlikku läbi. Hall, tuhane paiste heitis nagu tihe, peenike ämbliku-wõrk inimeste ja asjade üle.

„Ei ma usu,“ kohmas wiimaks Taawet healega, mis nagu kaane alt tuli.

Kuid see kägistatud meeleolu ei kestnud kaua. Wiin peastis kurgud, rinnad, südamed jälle wallale, ja tunni aja pärast kostis Lõhmuse saunast rõemus, mureta jutuwadin waheldamisi naeru ja laulu-jorutamisega.

Oli ju nälg mõneks päewaks eemale hurjutatud ja janu-kustutus jätkus pooleks päewaks. — —

Kuna uues saunas seda lustakat murepidu pühitseti, käis Lõhmuse perenaine Tõnu-Peetri talus oma usuwennal külaliseks.

Ta wiibis paar tundi seal ja tuli äranutetud silmadega tagasi.

Neis silmades kiirgas nüid midagi wägewat ja ühtlasi halastamatat. Seal oli nagu martri-kangus murdja saagihimuga ühendatud.

Pool tundi hiljem sõitis Lõhmuse perenaine, wäike koormake ree peal, kohalise mõisa poole.

Tema usuwastase saatuse-kell oli löönud.

Anu tegi, mis tema ust temalt nõudis. Anu läks prohwet Maltsweti õndsakstegewat õpetust täide saatma.