— 281 —
ja kurjategija-kõwaduses nagu määratu kalju tema ees seisis — süsimust, raudne, liikumata.
„Ja nüid mine ja wõta aidast ja too lauale, mis seal on — see on meie…“
„See ei ole meie.“
„See on meie!“ kärgatas Taawet Lõhmus.
Nõnda polnud ta naise peale weel ialgi kärgatanud.
Pikkamisi, madala, selge healega, millel jääkülm metallikõla oli, hakkas Anu nüid kõnelema:
„Ma ei täida sinu käsku. Ma olen ikke sinu sõna kuuland, sest sa oled minu mees, aga seekord ei kuula ma sinu sõna. Sinu käsk käib minu usu wasta. Minu usk on mulle püham kui sinu käsk, ja püham kui kõik käsud moa peal. Sa wõid mind minema kihutada, maha lüia, tükkideks kiskuda — ma ei täida sinu käsku. Siin ma seisan — tee minuga, mis tahad.“
Ta seisis sirgelt, rahulikult, hoopi ootawa julgusega mehe ees, kelle rusikas kord tõusis, aga ruttu jälle maha wajus.
„Tahad siis ennem nälga surra?“
„Ja.“
„Ja teenijad koa nälga surra lasta?“
„Ja.“
„Aga kui need sellega rahul põle?“
„Nad on rahul.“
„Aga kui mina rahul põle, et mu teenijad nälgiwad?“
„Siis anna neile ausat leiba. Warastud leiba nad ei söö. Nad on minuga ühte usku.“
Taawet lõi pea maha. Ta näis millegi üle järele mõtlewat. Siis waatas ta naise otsa — läbitungiwa, südame põhjani ulatawa pilguga — ja pööras talle sõnalausumata selja.
Toas pani ta kasuka selga, mütsi pähe, ja kui ta jalga üle läwe tõstis, hüidis ta kambri poole raske, pool-hoiatawa, pool-ähwardawa healega:
„Ma söön oma leiba üksi!“
Ta seadis sammud sauna poole. Taskus kõlksus tal poolik pudel wiina.
