— 279 —
astunud. Nüid seisis ta nõnda ka oma naise hukkamõistwate, häbistawate silmade all.
Anu rinnast kääris ja kees midagi wõerast ülesse, midagi, millel seal enne asu ei olnud, wähemast selle inimese wastu mitte. Ja see tõusis tal kurku ja kurgust suhu ja wihises ja susises nagu kihwtine gaas läbi hammaste wälja üheainuma põletawa, sööwa sõnana:
„Waras!“
Teine raputas pead. Raputas weel kord pead. Siis wihises tal ta terase-karwa naaskli-silmast, mis ta wastasel suust wihisenud.
„Ise waras!“
„Mina?“
„Sina!… Waras nagu iga waras!… Ega’s need püid, pardid, tedred, hirwed wist wargus ole, mis me wana nui sängi põhjas mõisa metst on mitu oastat toond ja mis sinu kurgust niisama libedasti alla läks kui minul!… Egas need kalad wargus ole, mis mõisa järwest meie wõrku pugesid ja meie laual aurasid, sinu oma keedetud ja küpsetud…“
„Need olid Jumala linnud ja Jumala kalad…“
Taaweti hambad awanesiwad laiale hirwitamisele.
„Aidas on Jumala wili.“
„Aga mõisa aidast warastud!“
„Linnud mõisa metst, kalad mõisa järwest warastud…“
Anu nihkus pool tuikuwa sammu tagasi, ta wereta huuled nilpsasiwad asjata sõnade järele.
„Ja warastud on me tarbepuud,“ hirwitas Taawet armuta edasi, „need kallid saared ja tammed ja jalakad, ja nad on igapäe su silma all, ja sa ei niutsatagi…“
„Need on mõisa metst — need on jo mõisa metst — toodud… Mõisa metst toowad kõik —“
„Aga ei tohi tuua — kõik on mõisa oma — ja sellepärast on nad warastud…“
Naisel näis tundmus olewat, nagu libiseks tal maa jalge alt ära. Ta toetas ennast kambris, kus nad wastastikku seisiwad, pool istukili tühja kalja-astja peale.
