— 277 —
nesiwad. See oli harilik leib. Hädaajal, nagu tänawu, jahwatati peaaegu selgeid haganaid, ja leib, mis suhu pisteti, oli nagu peenike, kokkupressitud kuiw põhk, nii et ära mine tulega ligi, muidu läheb põlema… Nälginud lehmad, kes enam oma jõuga maast ülesse ei saanud, piima ei andnud — lehmaks sai kaew, leiwa-kõrwaseks wesi. Liha polnud kõige jõukamatel ammusest ajast enam majas; silkude ostmiseks puudus raha. Kust pidi talupoeg raha saamagi, kui ta seda, mis tal wast müia oleks olnudgi, mõisa waljul keelul müia ei tohtinud — ei heina-uitu ega õle-kõrt, puudest ja hagudest hoopis rääkimata, mida mõis, nagu ka loomi metsas ja kalu wees, omaks pidas. Ime oli, et talupojalt ka õhu eest, mida ta sisse hingas, orjust ja abitegu ei nõutud!
Sel kurjal talwel, küinla-päewa ajal, sigines nüid Lõhmuse talu aita korraga mitmesugust haruldast ja kallist toidukraami — kraami, mida tolleaegse talupoja warakambrist muidu ülepea leida ei olnud wõi ainult arwasti mõne rikka juurest. Seal oli suur suitsetatud seakints, wäike kott puhast, walget rukkijahu, märsi-täis nisu-püili, paar karnitsat odra-tangu, pisut herneid ja ilusaid kollaseid ube; lõppeks weel kaust härjanahka.
Perenaine ehmatas keeletuks, kui ta selle warakese aidast leidis. Ta arwas und nägewat. Ait eila õhtu weel igast toidupoolisest tühi nagu kell, täna hommiku kelgu-koorm mõisniku-wara sees! Ta pidi silmi õeruma, et wiirastust ära peletada…
Kaua seisis ta üksinda aidas, wahtis ja püidis mõtelda.
Taawet oli eila weskil käinud ja öösel hilja koju jõudnud. Weskile polnud tal midagi wiia, ta oli möldrilt jahu läinud laenama — ettewõte, mille täideminekule Anu kahtlaselt wastu waadanud. Ja nüid oli ta niisuguse saagiga tagasi tulnud!
Pikkamisi hakkas Anu aimama, aru saama. Et Taawet säherdust kraami möldri, kõrtsmiku ega kellegi muu käest ei laenanud — ostmiseks puudus tal raha —, see oli iseenesest kindel. Ta oli wargil käinud. Küsitawaks jäi ainult, kus? Ja seal torkas perenaisele korraga pähe, et opmann
