Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/276

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 275 —

wõi muukrauaga osawasti lahti tehtud. Aidast oli mõni seakints rukiste seest ja mõnda muud kraami ära wiidud.

Selsamal õhtul, enne wargust, sündis mõisa lähedal teine pahategu: Junkru-Otto pekseti waese omaks. Kolm wõi neli meest, näod tahmaga mustaks määritud, piirasiwad karjamõisast koju ratsutawa junkru metsa wahel ümber, tõmmasiwad ta hobuse seljast maha ja andsiwad talle metsas paju-wemmaldega palja ihu peale korrapäralise haagrehikeretäie, kusjuures üks mees peksetawa pea, teine jalgade peal istus.

Üleni werine, jäi junkur, kes lõppeks ka mõned head hoobid pähe sai, meelemõistuseta maha, nii et peksjatel aega küllalt oli pimeduse sisse jäljeta kaduda. Enamisti käpuli roomates läks junkur, kui ta minestusest toibunud, wiimaks kodu, kuna peksjad ta hobuse kes teab kuhu oliwad kihutanud.

Junkru-Otto oli üks neist wihatud mõisa-sundijatest, kelle halastamata waljus teomehed ja waimud hirmu pärast wärisema, wiha pärast hambaid kiristama pani. Ise waga palwemees, üks wennaste koguduse agaramatest hoolekandjatest, ei tundnud ta oma igapäewases ametis kellegi wastu armu, ja keda ta enese kadakane kepp ei jaksanud parkida, selle saatis ta tuttawasse talli wahimehe witsakimpude alla. Et ta raswa läinud laisa opmanni parem käsi oli, kes talle peaaegu piirita woli andis, siis kardeti teda palju rohkem kui opmanni ja baronit kokku, ehk küll wiimane kõiksugu rüitli-wooruste poolest, mille all talupoeg ja tööline higi ning werd walas, selleaegsetest mõisasakstest kuidagi maha ei jäänud, ning esimene ainult oma ülemäärase laiskuse pärast igale poole nina ei pistnud ja nii sagedasti keppi ei wälgutanud, kui ta süda õigeks oleks pidanud.

Junkru-Ottol polnud aimugi, kes teda peksnud. Äratundmine oli pimeduse, meeste nõgiste nägude ja nende täielise suupidamise pärast wõimata olnud. Waenlasi aga, kes tema peale hammast wõisiwad ihuda, oli Ottol teomeeste seas nii palju, et ta kellegi peale iseäraliselt ei teadnud mõelda — oliwad nad ju kõik ta „kadakast“ ja tema käsul wahimehe „pajusid“ maitsta saanud, paljud ka weel haagi-