— 270 —
Isa ja ema aga — kumbagil wäike mässaja käe peal — wahtisiwad nõuta ja abita üksteise otsa. Mis liig, oli liig!
„See kõik tuleb sinu kurjawaimu piibust!“ kisendas Wiiu nurgawoodist, ning palju ei puudunud ja ta oleks sängist üles hüpanud ja waese wanamehe läbi klobinud.
Tõnis seisis norus peaga, nagu poleks ta südametunnistus tõepoolest mitte puhas. Ta waenekene näis hinge põhjani põrutatud olewat, et see suur mees seal kaugel ülewal, kellel maailma-täis inimesi ja taewa-täis inglid walitseda oli, mahti oli leidnud, tema põrmukese wäikeseid, hoolega hoitud salapattusid tähele panna! Oma alanduses oli ta ikka arwanud, et ega Jumal Alt-sauna Tõnist tunne, ja oma kelmuses oli ta juurde lisanud: „Ehk kuigi tunneb, ega ta teda kõigi nende teiste saunikute hulgas näe.“ Ja et teda ei nähtaks, puges ta ikka teiste wahele ja teiste selja taha.
Oma wabanduseks ei mõistnud meheke esimese ehmatusega midagi mõjuwat ette tuua. Ainult kalli piibukese kaitsmiseks tegi ta nõrga katse.
„Ei see piibust küll tule,“ arwas ta, „aga woata, Siku Matsi pulmas sai tilk wiina wõetud — sinu oma lubaga — mäletad weel — — woata see —“
„Wõi minu lubaga — mis sa häbemata waletad!“ kostis jälle koikust, mispeale wanamees rõhutud pominaga wastas:
„No woata nüid, kuda sa kõik ära unustad!… Ise ütleb weel: ‚No eks meki siis peale, kui nad nii wäga sunniwad — oled jo ristipoja pulmas!‘… Ja nüid — nüid olen mina üksi süialune!“
Tõnis pööras näo nurga poole, ja Wiiu meelest oli, kui oleks midagi wanamehe süles olewale pisikesele kisakõrile põse pease kukkunud. Sellepärast waikis ta. Ja seepeale tekkis piinlik-tumm, rõhuw waheaeg.
„Tõnis,“ ütles Wiiu wiimaks, „anna nüid poiss minule ja wõta tüdruk.“
