— 266 —
ta — siis peate mulle ka wormiliku luba andma mu ametit endist wiisi edasi pidada. Ja ta kandis soowi palwe-kujul ette. Seda täideti. Hoopis paluja ootamise wastu! Konsistorium oli a ütelnud, nüid pidi ta ka b ütlema. Muidugi lisati kõwa manitsus juurde, et Maltswet, kui ta lubast jälle ilma ei taha jääda, oma lugemistel kindlasti ewangeliumi kiriku õpetuste ja seaduste piiridesse pidada jääma. Teda hoiatati ülemuse uute kaebtuste eest, mille tagajärjed hoopis tõsisemad saawat olema, ja lasti siis ka kirikliku kohtu alt priiks. Weel enam. Tema wastu näidati hoopis iseäralist armu ja lahkust üles: talle anti teeraha ja palgati woorimeesgi, kes ta Riiast Paidesse, tema elukohta, pidi küitima.
Maltswet sõitis Pärnu kaudu ringi. Seal astus ta „Perno Postimehhe“ toimetusesse sisse, et lehes tema wastu ilmunud sõimu- ja laimukirjade kohta seletust pärida. Pikema sõnawahetuse järele wabandas Jannsen ennast sellega, et kirjad temale wäljast trükkida saadetud ja et ta saatjaid usaldanud. Ta andis Maltswetile nõu, asja kohtusse kaebada ja laimajaid wastutusele nõuda.
Seda jättis Maltswet tegemata, arwatawasti sellepärast, et tolleaegne kohtuskäimise-tee wäga ohakline oli. Protsess oleks kohtute pikalise ja keerulise töötamise pärast liig palju raha- ja ajakulu nõudnud kuna tagajärg kahtlane oli. —
Küinla-kuu hakatusel 1859 jõudis Juhan Leinberg Paidesse tagasi. Ta tuli wõidumehena, seepärast oli tema poolehoidjate rõem niisama suur, nagu tema wastaste pahandus. Esimesed õiskasiwad, wiimased kiristasiwad wõimetus wihas hambaid. Nende wäline tugi oli murtud — seda kihwtisemaks hapnes nende sisemine erakondlik waen wõitja ja tema järelkäijate wastu.
Aga just selle pärast, osalt ka wäliste takistuste kadumise tõttu, kaswas Maltsweti kogudus nüid arwu poolest jõudsasti. Mõne aja pärast polnud Järwamaal peaaegu ainust kihelkonda enam, kus mitte tema usulapsi poleks leidunud, ja warsti ulatas liikumine wõimsal jõul ka Põhja-Harjumaale.
