— 25 —
seda ma ei tea. Juhan põle and. Saksa süda täis. Raksund ja paukund ja kihutand kõrtsmiku poolel oastal kohast wälja. Juhan põle sealt mitte kohe linna läind, waid, kui õieti tean, Lehtse Nikijärwele kõrtsmikuks, sealt Karkusesse möldriks ja wiimaks, kui lapsed suuremaks soand, siis alles asund linna elama.“
„Kas raha paruni käest kätte soand?“ küsis keegi.
„Jumal seda teab! Wõib olla, et sai, wõib olla, et ilma jäi.“
„Nõua nüid saksa käest midagi tagasi!“ tähendas Liugmäe Kaarel. „Kui tahab, siis annab, kui ei taha, näe, pühi suu puhtaks.“
Seepeale hakkas järgmine kainema suuga Maltsweti-tundja jutu sabast kinni. See oli wana Tongi Jaak, mölder ühest kaugemast wallast, tõsise olekuga, mõtlewa waatega hall mees, kes seni piipu toppides teiste harutust wagusi pealt oli kuulanud. Temast teati, et ta Maltsweti jutlust muudes kohtades Madise kihelkonnas juba paar korda kuulnud, ja arwatawasti peatas ta praegu Kuglil, et täna ka tema siinsest lugemisest osa wõtta.
„Kõrtsi-isandal on õigus,“ algas ta wiisakalt ja leplikult, „rahwas lobiseb ausast palwemehest praegu kõiksugu juttusi — mine wõta kinni, mis tõsi, mis wale on, wõi mis tõest ja walest kokku on jätkatud! Mis põhjuse pärast Maltswet Loo kõrtsist ära läks, seda ma õieti ei tea ega ole tema käest ka järel pärind, aga wististe on kõige õigem, mis ta Ahulas ükskord oma jutluse sees ääri-weeri mööda sellest seletas, kuda tema pühakirja hakand armastama ja mispärast ta ennast Jumalale sulaseks ja tema püha sõna kuulutajaks tõotand… Tallinnas old üks jumalakartlik mees, see lugend suure himuga piiblit, ja kui Maltswetiga tuttawaks soand, käind talle niikaua peale, kui see koa Piiblit hakand lugema. Piiblit lugedes ja linnas waiksemat kodust elu elades, hakand Maltswet oma waimuelu ja hingeloo peale mõtlema, ja tal astund pühakirjas mitmed noomitused silma ette, mis teda äratand, nii kui et: „Tee aru oma majapidamisest“, ja mitmed muud kirjasalmid. Hiljem jäänd ta raskesti jookswahaigusesse, kus ta mitu
