Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/251

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 250 —

jutukaks ja naljakaks. Ja igakord, kui nad mõne tema naljasõna üle rõkkawa laginaga naersiwad ja punaste huulte wahelt oma helewalgeid, wälkuwaid hambaid näitasiwad, tuli külalisele himu, seda laginat jälle kuulda ja neid hambaid uuesti näha, ja ta ütles weel ja ikka weel midagi, mis nad naerma ajas…

Lõhmuse peremees oli toast enne sööki ära kadunud, ilma et seda keegi oleks tähele pannud. Sellewastu ilmus warsti pärast sööki Lõhmuse perenaine Seenepalule. Ja tema kannul Tõnu-Peetri Madis. Ja selle kannul Kiisa Mihkel. Need usklikud ei suutnud kodus magama heita, ilma usuisa weel kord palest palesse nägemata, ilma temaga weel mõnda magust sõna rääkimata. Anul oli peale selle wäike ülesanne täita. Kuna teised Maltsweti ümber kogusiwad, astus tema wargsi talitaja juurde ja andis sellele kamaluga midagi pihku.

Talitaja urises, ja midagi kõlises.

„Ise jäi koju?“

„Kõrtsi läks…“

„Kõrtsi?“

„Ja… Oli wihases tujus…“

Teisel hommikul wiidi wang hobusega edasi. Kiisa Mihkel oli, ehk küll wangiweo kord Lepiku Jaagupi käes oli, priitahtlikult waewa oma peale wõtnud, waewa, mis talle rõem ja au oli. Küll oli ka prohweti teine agaram jünger, Tõnu-Peetri peremees, ennast ja oma looma pakkunud, aga ta astus tagasi, kui ta Mihkli suurt tuhinat nägi.

Hommikul, kui Kiisa Mihkli raudjas mära talitaja wärawas peatas, muste-hall kirikutekk wankri peal, kogusiwad kõik küla maltswetid sinna kokku usuisa Jumalaga jätma. Üksgi ei ilmunud tühja käega. Nad tõiwad waesele wangile leiba, wõid, mune, mett, lambaliha ja muud suupäralist teemoonaks. Jumalagajätmine kujunes pidulikuks ja liigutawaks, nagu Mõnuweresgi. Walati pisaraid, suruti õnnetuma käsa, suudeldi ta kuuepalistust ja peeti talle kogelewaid, aga südamest woolawaid lahkumise-kõnesid. Ja kui wanker weerema hakkas, awanesiwad nagu kokkusulanud