— 248 —
„Ei selge sõnaga midagi. Ma olla aga rahwa kihama ajanud sakste ja Jumala ja kirikherrade wasta… Küsisin küll, et näidaku, kuda moodi ja kus kohas. Ei paremat wastust kedagi. ‚Küll see Riias selgeks saab,‘ ütles wiimaks kuberner ise… Siis saadeti teele.“
„Kas su naised-lapsed teawad koa juba?“ päris perenaine, ja kaastundliku ohkamise pehme õhk käis wangile haige käe peale.
Maltswet ohkas ka ise. Sügaw wari heitis ta kulmude wahele ja silmades, mis ahju tumepunase söepuru sisse wahtisiwad, helkis midagi inimlik-nõrka, midagi inimlik-ilusat.
„Küll nad nüid juba teawad, et mind Mõnuweres kinni wõeti ja Tallinna wiidi. Kus ma praegu olen ja kuhu mind edasi wiiakse, ega neil sellest ole aimugi… Aga eks ma saa neid Paides warsti näha, kui ka wangikojas…“ Ja ta pea wajus weidi sügawamale.
„Mõisast soadeti sulle käsk, et pead Maltsweti ööseks mõisa kinni wiima, kui õhta seie jõuab“, ütles Seenepalu teomees, suur hiigla-kondiga priske poiss, korraga peremehe poole.
„Soo, kardawad wist, et kallis lind minu juurest plehku paneb!“ naeris Andres.
„Opmann ütles, et sina oma pea ja waraga pead wastama, kui wang kudagi kaduma läheb. Parun laseb seda öelda. Parun karta, et maltswetid wangi wägise wallale lasewad, kui meie wallast läbi läheb.“
Talitaja lõi käega.
„Küll nad teda homme hommiku näha soawad, kui mõisast mööda läheb. Wõi minu pea ja wara järele maiad teised! No, oodaku!“
„Oleks aga siisgi parem, kui mõisa käsku täidaksid“, wõttis wang nüid ise sõna. „Ma ei tahaks mitte, et sulle, armas talitaja, minu pärast pahandust tuleb. Olen ma oma jalge peal siia jõudnud, siis jaksan ka weel need paar wersta mõisa ära komberdada… Ega muud, kui lähme!“
„Jää paigale!“ hüidis talitaja, „Ega su himu nii suur wõi olla mõisa külmas, niiskes keldris öömaja pidada,
