— 243 —
warsti nende peale tulema. Ja neil ei olnud kahtlust, et see tõesti sünnib, sest need nurjatumad oliwad seda tuhandewõrra ärateeninud, ja see seisis tulekirjas ülewal, mida taewase kohtumõistja kiirte-käsi ülemise ilma seina peale kirjutanud ja mida nende prohwet oskas lugeda…
Ja siis pööras Jumala käskjalg teiste süidlaste poole, kelle mõet üle woolas ja kes nuhtluseks küpsed oliwad. Need oliwad need wariserid ja silmateendrid kantslites, kes armu õpetawad, aga ise hirmu wälja laotawad, kes alandust jutlustawad, aga ise uhkusesse ja kõrkusesse ära tarretawad, kes waesust õndsaks-tegewaks kiidawad, aga ise mammunat orjawad, kes waimus waestele Jumala riiki tõotawad, aga ise rahwa rumaluse üle siunawad, kes kasinust ja karskust nõuawad, aga ise lihahimudes elawad… Ja need, kes teda kuulasiwad, usklikud kui ka uskmatad, mõistsiwad ka seda kõnet, nagu oleks see nende eneste huultelt tulnud, ja nad mõtlesiwad oma südames: Peaks ta ikka nõnda kõnelema ja peaks waim talle ikka niisuguseid asju ilmutama, nagu täna!…
Ja nad wiisiwad ta enda keskel külasse, nagu wõidumehe pidurongis, ja kui keegi tema ahelate kõlinat kuulis ja tema raudus käsa nägi, selle käsi kiskus rusikasse ja wandesõnad lendasiwad sinna poole, kus wägewad üleannetumad särawates lossides Belsatsari põlwe elasiwad.
Wang aga wiidi talitaja juurde.
„Wõta ta rauad ööseks lahti ja lase talle pehme ase teha — meie tahame talle süia tuua!“ hüidsiwad erutatud healed.
Aga talitaja wastas:
„Ärgu teil muret olgu tema söögi pärast. Teil ei ole rohkem, kui minul on, ja mis minul on, seda peab ta soama“.
Ja nad uskusiwad talitajat, ehk ta küll nende usuline polnud, ja jätsiwad oma kalli wangi tema hooleks.
Soe tuba ja lahked inimesed wõtsiwad Maltsweti Seenepalu talus wastu.
Päratu keris-ahi oli küdemisega lõpe-korral. Õõguwad haosöed nagu punased, kõdunewad ussikesed, kelle suudest siin ja seal sinakad kihwtikeeled nõrgalt üles nilpasiwad,
