— 231 —
„Seepärast makske ka maksu; sest nemad on Jumala sulased, kes otse see eest muret kandwad.
„Siis tasuge nüid kõigile, mis teie kohus on: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au tuleb anda.“
Ja kuna külamehed mureliku ärdusega Jumala käsukirjast ja prohweti suust kuulsiwad, kuda see taewase isa tahtmine on, et nemad mõisasaksale abitegu pidiwad tegema, ja et selle wastu nurisemine ja tõrkumine raske patt on Jumala seaduse wastu — sel silmapilgul astusiwad need sisse, kes „mitte ilmaasjata mõeka ei kanna“, ja sidusiwad waese prohweti kinni, nagu oleks ta rahwale öelnud: „Ärge heitke ülematele alla, sest nemad teewad teile Jumala tahtmise wastu ülekohut! Ärge makske maksu oma isandatele, sest nad koormawad teid Jumala tahtmise wastu üleliigse maksuga! Ärge pidage neid oma ülemateks ega isandateks, sest mitte Jumal pole neile meelewalda teie üle andnud, waid selle on nad omale ise wägiwaldselt wõtnud!“
Ja et prohwet nõnda ei õpetanud, waid wastupidi, siis oli taatide ja eitede ehmatus ja imestus suur; kohmetult ja keeletult waatasiwad nad prohweti sidumist pealt, ja kelle aju weel mõtelda suutis, see mõtles: Nüid peaks Jumal imet tegema ja oma ilmasüita sulase timukate käest läbi lae ära wiima! Aga Jumal ei teinud imet, ja prohwet ise ka mitte, ja nõnda pidi usklikkude hulgake wärisedes ja pisaraid walades pealt waatama, kuda nende waga usuisa nagu mõni rööwel kohtumeeste wahel minema wiidi.
„Mis ma kurja olen teinud, et mind wangi wõetakse?“ päris Maltswet.
Mehed kehitasiwad õlasid. „Aagrehi käsk.“
Wangi palgest walgus weri südamesse. Ta tundis seda „aagrehti“. See oli tema wana waenlane, kes teda, kui ta Ambla kihelkonnas oma usutööd algas, mõne korra oli kimbutanud ja oma witsakimpudega ähwardanud. Baron Rosen oli ta nimi ja Kukewere mõisas asus tema hirmuwalitsus. Aga palju enam, kui kõigewägewamat haagikohtunikku, kartis prohwet ja kartis terwe ümberkaudne rahwas
