— 221 —
tarwitas tragi prohwet, et sõna enda kätte jätta ja kõike oma arwustuse-sappi wennaste koguduse seaduste peale üleüldiselt ja Aniste papa peale iseäraliselt wälja kallata. Ta tegi seda lühikeses kokkuwõttes, aga seda nottiwamate sõnadega, teades, et ta kõne-priius liig kaua ei kesta.
Muidugi ei jäetud talle wastust wõlgu. Toomas Thomson ise astus, kui ta kohmetusest toibunud, ta wastu wälja. Ja nüid tekkis usulik waidlus, mis isiklistest külgehakkamistest nõretas. Hoopisi lendas siit ja lendas sealt poolt. Thomsonile tõttasiwad teised hoolekandjad appi, koguduse enamus oli nende poolt — prohwet seisis üksi nagu kalju mässawas meres. Niihästi kõne-osawuse, lööwate sõnade, kui ka pühakirja tundmise poolest käis ta wastastest üle, ja et ka loogikalik tõde talle selles asjas sõjariistaks oli, siis polnud tal raske iga wastast, kes tuli, maha sirutada. See äritas Herrnhuti wendasid seda suuremale wihale, ja ikka tugewamaks läksiwad hüided, „waleprohwet“ pidagu suu ja kasigu uksest wälja. Inimesed, kes endid „ilmasüita Talle koguduseks“ nimetasiwad, saiwad ligemise peale, kes nendega ühel arwamisel ei olnud, saiwad wastase peale, keda Tall käsib armastada, nii kurjaks, et nad ta peaaegu rusikate jõul uksest wälja oleksiwad wisanud.
Aga Maltswet ei nihkunud paigast. Ta hüidis wäljaajajatele uhkesti wastu:
„Taganegu need, kes walet õpetawad ja Õnnistegija sõnad jalge alla tallawad — mina ei tagane, sest minu mõek on ewangelium, ja see raiub teid pihuks!“
„Sa oled rahurikkuja ja pühakoja teotaja!“ karjuti talle wastu.
„Ei, ma olen templi puhastaja“, kostis Maltswet, ja lõpetas Kristuse kuulsa sõnaga: „Ärge mõtelge mitte, et mina olen tulnud rahu läkitama maa peale. Mina ep ole tulnud rahu läkitama, waid mõeka!“
Palwetund pidi enneaegu lõppema, ja Maltswet läks wõidumehena, selg sirge, pea püsti, minema.
See ei olnud mitte ainus kord ega ainus palwemaja, kus ta wendadega waidlema ja neid witsutama tükkis. Ta
