— 21 —
und, kui korraga heal hüind: ‚Juhan, Juhan, minu waga sulane, ärka üles!‘… Juhan lööb silmad lahti, näeb inglit oma sängi ees seiswat ja kostab: ‚Reagi, Issand, sest sinu sulane kuuleb!‘ Ja ingel reakima. Iga sõna old tuleleek, mis tal suust wälja käind, ja ta paled särand nii, et Juhan silmi ei üle wõind lahti hoida. ‚Juhan, minu waga sulane,‘ öeld heal, ‚ma olen sind kõrgema ameti jaoks wälja walind, sest ma tunnen sinu südame wagadust ja näen sinu hinge puhtust ja tean sinu ausat meelt, ja sa oled üks neistsinatsetest, kelle sees ei ole walet. Woata, maailma ots on ligidal! Juba ulatab inimeste patukuhi moa pealt taewani, seepärast peab kõik hukka minema. Tõuse siis üles ja kuuluta seda kõige rahwale, ja peasta patuste hinged igawesest hukatusest! Sest sina, Juhan, tead jo, kes waletab, kes warastab, kes petab, kes keelt peksab, kes ligemise ausat nime teotab, kes kõrtsis kurja nõuga wõlga teeb, kes ülematele wastu hakkab — sina näed ja tead kõik!‘… ‚Jah, ma näen ja tean küll kõik, sest ma olen jo kõrtsmik,‘ wastand Juhan, ‚aga kes õpetab mind, kuda ma patuste meeli pean pöörama? Kes annab mulle selle tarkuse ja wägewa sõna?‘… Ja ingel wasta: ‚See tarkus soab sulle osaks, kui sa teed, nagu ma sind juhatan. Tõuse kohe üles, mine kõrtsi taha lepikusse, kaewa suure sinise raudkiwi äärest moa üles, ja sa leiad, mis sul tarwis on!‘… Juhan teeb, nagu kästud. Öö on pilkane pime, aga punane tuleleek, mis lepikust wilgub, näitab talle teed. Ta jõuab suure sinise raudkiwi juure, mis ta siin enne põle näind ja mille peal punane lõke põleb, ja hakkab kiwi äärest labidaga kaewama. Mis ta leiab? Kuldkoantega ja kuldkirjaga raamatu leiab! Niipea kui raamatu pihku wõtab, tuleb waim tema peale, ja ta tunneb, et ta prohwediks on soand. Ta tunneb, et ta keelepaelad lahti on läind —“
„No need olid tal ennegi lahti küllalt,“ ütleb Kassi Mats wahele; kuid jutustaja ei lase ennast eksitada.
„Ta tunneb, et ta patustele peasemise-teed wõib juhatada, et ta tulewaid asju wõib ette kuulutada, ja oma waimus näeb ta, kuda lood taewas ja põrgus seisawad ja mis seal iga hinge ootab. Nõnda, armsad sõbrad,“ lõpetas Tihane,
