— 208 —
kiwikõwaduse pealuu külles, siis lõi ta silmad nõutalt maha. Niisuguse inimesega polnud midagi peale hakata. Maltswetil oli tundmus, et ta kuidagi selle mehe sisse ei pease, sest iga auk ja pragu oli kinnitopitud ja iga pehmem koht näis puuduwal. Kõige terawam mõek ja piik, jumala-sõna igaweses leegis sepitsetud, ei suutnud tihedaid soomuseid, mis kuradi käest laenatud patu-tarkus ja põrgust päritud kangekaelsus selle mehe hinge ümber kaswatanud, läbi pista.
Ja see mees oli kardetaw oma patu-tarkuses ja põrgulises kangekaelsuses — kardetaw isegi Järwamaa prohwedile. Sest see mees oskas kõneleda. Peaaegu nagu prohwet ise. Ta kõneles ajuti nagu raamatust. Nagu prohwet raamatust kõneles. Nagu prohwet Piiblist, nii kõneles tema kuradi Testamendist. Ja wahel tuli talle nagu waim peale. Nagu prohwedile waim peale tuli. Nagu prohwedile püha waim, nii tuli temale kuri waim peale… Häda, kui see mees rahwa sekka astub ja kõneleb! Häda, kui ta usklikkude maltswettide keskel oma mitmeharalise osawa keele, mille saatan ise talle suhu pannud, ussi kawalusega wälja ajab!
Ja Juhan Leinberg waatas rahutumalt ringi.
Aga seal tuli talle meelde, et see mees joodik ja waras ja abielu-rikkuja on, ja see rahustas teda. Sest sel mehel ei wõinud rahwa kohta mõju olla. Kes niisugust usaldas? Tema elu ja tema teod mõistsiwad ta sõnad hukka. Ja see oli õnn, et see nõnda oli…
Aga seejuures lauges prohwedi pilk teise uskmata peale. Selle peale, kelle elu ja teod laitmata oliwad. Ja wägew himu ajas teda katsuma, kas mitte see kardetaw ei ole. Kas mitte sel hundil korda ei läheks, tema karjast mõnda tallekest ära wiia.
Mees, kelle poole ta pööras, oli näo poolest kahtlane küllalt. Selles mustja habemega ümberpiiratud tõmmus näos oli midagi allaheitmatat ja sõnakuulmatat. Neis tominga-koore karwa silmades elas ja põles midagi uhket, ülekäiwat, midagi wõitlikku. Ja kui ta naeratas, teise jutu üle pilkawalt naeratas, siis oli, nagu kallaks ta mingit põletawat wedelikku wälja. Waim, mis selle mehe näost ja pil-
