— 193 —
„Läks korda, aga mis see aitas, kui tera peast põua pärast maha warises, ilma et sirpi kätte lasti wõtta! Mõisa-wili oli koa küps, ja ega see maha tohtinud pudeneda.“
„Waesus kipub majasse,“ kordas Maltswet pikkamisi ja mõttes, kuna ta käega paar korda oma ruugest habemest üle tõmmas. „Ma tunnen majasid, kuhu waesus ka sellepärast sisse kipub, et seal liiga wähe Jumalat on.“
„Meil on just wastu-oksa,“ wastas Taawet, piibutorust õli wälja lastes. „Minu majas on liiga palju Jumalat, see aitab waesust kutsuda.“
„Kudas nii?“
„Noh, ega ristis käed tööd tee! Kui inimesed mitu korda päewas palwet teewad, eks siis jää mõnigi ilmalik talitus Jumala hooleks. Ja Jumal põle weel kellegi põllul rukist käind leikamas.“
Wastane tikkus peale — usumees märkas seda.
„Peremees, peremees,“ ütles ta kahetsewa peawangutamisega, aga ikka weel naeratawa salliwusega, „ei see ole õige jutt, mis mu kõrw nüid kuuleb! Eks sa tea, mis pühakiri ütleb: Tee tööd ja palu Jumalat! Ilma Jumalata on kõik meie töö tühine.“
„Aga pühakiri ütleb koa: Keegi ei wõi kahte isandat teenida, — liiategi nõnna, et ühe töö teise omast ikke ees käib. Teine isand jääb seega nälga, ja see isand, kes nälga jääb, olen mina.“
„No, kulla wend,“ ülles suur usumees, ja pööras kaswawa elawusega uskmata hinge poole, „kumb siis õigem ja parem peaks olema: mamunat wõi Jumalat teenida?“
„Mamunat?“ hüidis Taawet Lõhmus ja hakkas naerma. „Kas sa, kallis mees, siis haganast leiwapalukest, mis inimesel hinge waewalt sees hoiab, koa mamunaks loed? No, siis on see, mis sant kiriku-ukse ees korjab, koa patune mamun!“
„Mitte rikkuse-kogumine, mitte kuldwasika-kumardamine üksi põle mamuna-teenimine, armas sõber,“ ütles Maltswet, pead lingust tõmmates, „waid kiri nimetab mamuna-teenimiseks ka seda, kui inimene oma peatoiduseks tööd teeb,
