— 190 —
rohekat pinda alalisel liikumisel hoides, ning wiimaks wägewasti matsuwatesse suudesse.
Ainult peremees, perenaine ja teomees istusiwad, kõik teised seisiwad laua ümber püsti, ka elatanud tüdruk Tiiu. Tütarlaps Ellu, kellele laua äärde sündsat ruumi ei jäänud, ulatas lusika kahe istuja, perenaise ja Antsu, wahelt pudru ja kaste sisse, kuid ikka neil kordadel, kui wiimased oma lusikatega ees ei olnud ja läbipeasemine nende õlade wahelt waba oli. Ellul jäi mõnigi kord wahele. Aga lapsel aega küllalt süia!
Rukkirehi oli ülewal, tuba seepärast palaw nagu wihusaun. Sööjatel seisiwad higitilgad ninade ja otsaesiste peal nagu õiswee-rakud. Tiiu pika, terawa nina otsast pudenes enam kui üks piisk lusikasse piima sisse, nagu poleks see juba muidugi wesine küllalt olnud. Palawat õhku täitis kuiwawa wilja, seinte ja parte külge jäänud suitsu ning higistawate inimeste naha hais — pool kibe, pool wänge ja natuke läpastanud. Kitsikut, neljanurgelist ruumi walgustas jõuetult ahju ääres seiswa tulepihi sees põlew kasepeerg, mida Ellu söömise wahel käis nuuskamas ja uuendamas. Seda hauawalgustust nõrgendas weel süsimust tahmawooder seinte ja lae ja parte külles, mis siin ja seal salaliselt hiilgas nagu kiwisüsi. Sel walgustusel, mis meie mõiste järele wast ulatas, et inimene inimesele otsa ei jookseks, tehti terwe talwe tööd — kedrati, kraasiti, koeti, õmmeldi, nõeluti ja lasti pussid tubase puutöö kallal wälkuda. Kuid päewane walgustus, mis ainult ukse-august sisse peases, polnud palju parem, pilwise ilmaga jaolt weel nõrgem. Talupoeg oma haigete silmade ja põdewa waimuga kobas pimedas, roomas suitsust ja wingust ja tahmast kokku pressitud alalise öö sees, kuna mõisad tuledest särasiwad ja külla-hiilguses elawaid inimest warjasiwad, kes alatasa aru pidasiwad, kuda walgust talu-urtsikust jäädawalt eemale hoida.
Heideldes, wärisewaid warjusid sünnitades, ronisiwad halekollased kiired peerutule tuksuwast leegikesest üle ruumi laiali nagu teed otsiwad, looklewad insektid. Nad paniwad
