— 189 —
„Ole nüid mõistlik poiss, mine koju ja maga oma peatäis salaja wälja! Kui nad haisu ninasse soawad, et sa loti pudelisse pist, siis istud warsti weel terawamate orkide otsas. Püia oma igapäewane Maltsweti rist wälja kannatada, ehk leiame edaspidi hea nõu, kuda meie palwepahareti nende seest wälja ajame, nagu nemad nüid meie seest põrgu-kuradit wälja on hurjutamas. Kõrtsi wõime kahekesi koa minna — ega mina selle wasta ole — aga ootame, kuni ajad paranewad.“
Ja Mikk, hea poiss, kuulas sõbra nõu ja puges oma usuwastase peatäiega peitu, enne kui ta oma jõledas ilmalapse-olekus isale wõi emale silma puutus. —
Sellele wäikesele juhtumisele järgnes Lõhmuse peres weel selsamal õhtul teine, mis Taaweti meele Maltsweti usu asjus elawamalt mõlkuma pani, kui kunagi enne.
Hoopis ootamata kombel ilmus selle usu isa, Järwamaa prohwet ise, Lõhmusele — kui teekäija, kes öömaja palus.
Juhan Leinberg oli suwel juba kord oma truu jüngri, Kiisa Mihkli, patustpöörmata wäimehe ukse pihta koputanud, et wiimase naisele antud tõotust wälja lunastada, aga paraku polnud ta teda seekord kodust leidnud. Taawet tuli alles teisel päewal kusgilt kaugemast kõrtsist, kus ta meister Wikerpuuriga Jaani-õhtut pühitsenud, niisugusel olekul koju, et suur usumees, kes teda Kiisal oodanud, paremaks arwas edasi rännata ja oma hingeäratamise-katset teiseks korraks jätta.
See oli üks laupäewa-õhtu paar nädalat enne Mardipäewa. Lõhmuse pere sõi õhtust. Puhtaks küiritud walge, ristjalgadega laua peal auras suur pütt mustjat odrajahuputru, mille silmast sula wõi kollakalt nagu naerataw päike pilwe seest wälja paistis. Pudrupüti kõrwal seisis piimapütt tilgastanud piimaga, mida wesise kaljaga armuta ristitud ja rohkendatud. Oma tehtud jämedad, hooletult õõnestatud puulusikad käisiwad kordamisi pudru sisse, sinna koopaid ja kuristikka uuristades, sealt piimapütti, selle sini-
