— 185 —
wõera oleku järele juba aimanud, sai nüid kindlaks: poiss ei olnud kaine, ta oli wiina joonud! Esimest korda märkas ta seda Kiisa Mikust, sellest kainest ja karskest poisist, kes wiinaklaasi ikka nähtawa jälkuse-tundmusega tagasi lükanud, kui tema wõi keegi muu seda temale pakkunud.
„Poiss, kuhu sina siis oma noka täna oled pist?“ hüidis Taawet wõerastusega, mis teda nagu külma-wärin näis wapustawat.
Mikk naeris pool häbelikult, pool häbematalt.
„Pudelisse pistsin — pudelisse ja tubaka-kotti!“
Ja ta tõmmas põuest wäikese, musta, täistopitud piibunossi wälja, pistis hammaste wahele ja küsis õemehe käest tuld.
Wiimane waatles teda tüki aega tummalt, enne kui ta küsis:
„Aga mis see siis peab tähendama, poiss? Kes kurat ajas sind pudeli ja tubakakoti kallale, mis sa jo ise ei sallind! Kas sa koa ei mõtle, mis isa ja ema ütlewad, kui seda näewad?“
„Mis nad mulle rohkem ikke wõiwad teha, kui praegugi teewad!“ hüidis Mikk tuhmi ja töntsi naeratamisega, kuna ta hoolimatalt käega lõi. „Paluma panewad — põlwili paluma, käed ristis ja hambad ristis. Ja kui ma ise paluda ei oska, siis paluwad nemad. Ja mina pean pealt kuulama ja järele pobisema, mis nende suust läbi on käind. See jo mu igapäewane orjus muu töö kõrwas. Palu kas wõi wiimane mõistuse-natukene peast wälja!“
„Aga mis abi sa siis wiinast ja tubakast loodad soada?“
„Woata, Taawet,“ — ja Mikk astus komistawa sammu õemehele lähemale — „nad wihkawad wiina ja tubakat, ja et nad wiina ja tubakat wihkawad, siis — siis waja mul wiina ja tubakat armastada — kiuste pärast waja armastada, kui nad koa mu südame pööritama ajawad. Sest mis nemad wihkawad, ega see nii wäga paha wõi olla… Kiuste pärast, Taawet, — just kiuste pärast…“
Poiss hakkas korraga silmi pilgutama, pööras pea ära ja tõmmas oma suure, tõmmu käega näo üle. Taawet nägi, kuda ta sõrmede wahelt paar piiska wargsi nähtawale tuli-
