— 184 —
Seni oli ta ikka märku andnud — oma tundmusi kujutawate sõnade näol ta ju awaldada ei suutnud, — et tal kodus midagi paha on, et teda seal midagi rõhub, pigistab, piinab. Ta oli seda üksikute urisemiste, röhitsemiste, sülgamiste, sagedasti ka ainult tumeda näo, kulmukortsutamise, mahasurutud ägamise läbi teinud. Ühel päewal aga mõistis Mikk korraga kõneleda! Ta tuli Lõhmusele, kutsus Taaweti toast wälja ja hakkas temaga õues imeladusasti juttu westma.
„Õemees,“ ütles ta muu seas, „kas tead, millal see pöörane lugu kord lõpeb?“
„Missugune pöörane lugu?“
„See — see palwe-jändamine meil, see tembutamine, see inimesetapmine?… Sa oled mõistlik mees, Taawet, ütle, kas see ülepea lõpeb, wõi peab see ikka nõnna jääma?“
Taawet waatas talle terasemalt silma, kui ta kostis:
„Seda ma ei tea. Kui need inimesed noored oleksid, kellest reagid, kui nad lapsed oleksid, siis wõiksin sulle küll öelda, et see kord lõpeb ja nende himu niisukesest hullustamisest täis soab. Aga nad on paraku wanad inimesed, ja neid parandada ja pöörata on raske. Näe, poiss, ma ei soa oma naisestgi wõitu, ja see on ometi weel noor.“
„No siis tapawad meid ära — sind ja mind ja kõiki, kes nende killast põle?“
„Miks sa siis tapmisest reagid? Eks nad südant söö ja hinge kurna, aga kas me siis ei jõua wasta panna? Sa oled jo mees, Mikk, kannata wälja ja löö käega.“
Mikk raputas pead ja ta näo üle lendas nagu ahastuse tume pilw.
„Sina oled mees, sul on palju rammu ja mureta meelt. Aga woata mina — ma — ma ei tea, mis ma pean peale hakkama! Minu meelest on, kui peaksin oma mõistuse kaotama… Usk ja wiin, mõlemad teewad inimese hulluks. Kui nad mind usuga hulluks ei soa teha, siis wast wiinaga. Wiina ja tubakaga.“
Taawet astus poisile nii lähedale, et wiimase hingeaur talle ninasse tungis. Mida ta Miku elawa kõne ja terwe
