— 178 —
mus, kui oleks see käsi, enne nii soe ja pehme, kalgim ja karedam, ja nagu oleks sel silmal wõeras, osawõtmata, kuhugile ääreta kaugusesse ja nägemata tumedusesse waataw pilk. Ja ka Anu heale sees oli midagi jahendawat, midagi selle õhu sarnast, mis haljast rauast sooja ihu wastu wälja õhkub.
„Kas siis usk mõrtsukate ja rööwlite jaoks üksi on? Kas siis suured kurjategijad üksi peawad paluma ja nutma?“ lisas ta healega juurde, millel ka isewärki metalline kõma oli.
„Jah Anu,“ wastas Elts, ja see tuli nagu pitsitatud wiha-karjatus tal suust, „minu arust on see usk, mis meie isal ja emal on, mõrtsukate ja rööwlite usk! Mina mõtlen, et üksi mõrtsukatel ja rööwlitel niisuke usk wõiks olla, kui nad oma pattu Jumala ees püiawad heaks teha. Inimene, kes põle tap ega rööwind ega põletand, õige ristiinimene, see ei pruugiks ennast niiwiisi piinata, see jo oleks rumalus wõi hullus!“
Anu liigetest käis raputaw wärin läbi seda usu-teotamist, seda pühaduse-rüwetamist kuuldes. Ta jäi pärani silmil, ristis kätel Else otsa wahtima ja hüidis wiimaks:
„Kas see minu õde on, kes nõnna reagib! Kas see naisterahwas, wiieteistkümne-aastane tütarlaps on, kelle suust ma niisukesi sõnu kuulen? Ma ei suuda oma kõrwu uskuda! — Elts, kas tead, kes see on, kes sinu seest need jõledad sõnad ütles?“
Elsel seisiwad pisarad silmas, kui ta mõruda osatamisega kostis:
„Miks ei tea — kurat! Seda kuulen jo wanemate käest igapäe sada korda! Kurat on mu sees, kui ma naeran, kurat on mu sees, kui ma mõne naljasõna pillan, mõne ilmaliku laulu suhu wõtan, elawalt üle läwe hüppan. Kurat on mul iga kärmema kehaliigutamise sees, kurat olla mul koguni silmas, kui ma wähe rõemsamalt üle õue wõi tänawa woatan. Ma olen püsti kuradit otsast otsani täis, — ime, et ma weel lõhki põle läind! Ma olen kuradit täis, ja olen siisgi waga Kiisa rahwa laps ja sinu õde!…“
