Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/173

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 172 —

andlikku lõhna täna ühel, homme teisel wiisil. Kord oli teda teel keegi piibutõmmaja oma wankri peale wõtnud ja hais jäänud selle riietest tema kuue külge; kord jälle oliwad jõledad ilmalapsed talle mõisas tubaka-tolmu ja piibuõli kiuste taskusse raputanud, et teda Jumala ja abikaasa ees kahtlustada. Wiimaks tuli ta selle põhjaliku seletusega wälja, mis teda kestwalt walearwamiste alt pidi wabastama, et tubaka ja piibuõli hais niisugune hais olewat, mis riiete seest kunagi ei kao. Oodaku eit niikaua, kui tema, Tõnis, aegamööda sootuks uued ihukatted saab, küll siis ka patune hais tema ümbert kaduda, see on, kui mitte… nurjatumad ilmalapsed temale uut tükki ei mängi…

Noh, Wiiu wõis kaua oodata, enne kui Tõnis „sootuks uued“ ihukatted sai! Oli ju mõni tema riidetükk wanem kui nende abielu, ja ikka weel mahtus talle paikasid peale, ning mõni jälle, nagu mantlikuub ja riidega kasukas, hoidsiwad oma woltides weel Tõnise õndsa isa nikotini-lõhna alal.

Hoolimata neist nii ustawatest wabandustest jäi Wiiu kahtlus elawaks.

Ühel päewal rukkilõikuse ajal — nad on mõlemad mõisawäljal ühise tüki peal töös — paneb Wiiu tähele, kuda Tõnis ikka sirts ja sirts läbi hammaste laseb, nagu inimene, kelle süda wesine. Ta lõikab enese wiljast nõnda läbi, et ta aegamööda põllukraawi äärde jõuab.

Korraga on Tõnis kadunud. Kraawist põesa tagant tuleb märguandew köhatamine, nagu kükitaks ta tarbe pärast seal.

Seal pool kraawi, teise tüki peal, lõikab muude seas Kiisa Jaan. Wiiu paneb tähele, kuda Jaan ääri-weeri mööda sellelesamale põesale läheneb ja ka sinna taha kaob, sealt aga warsti kumargile, poolroomates, wälja tuleb ja lõikama hakkab, nagu poleks midagi sündinud.

Wiiu põesa taha waatama. Naistel on oma ninatargad aimdused. Aga põesatagune tühi. Ei Tõnist kusgil.