— 163 —
Kõige rohkem kannatada oli aga neil noortel inimestel, kes mõisas teol käisiwad. Seal oliwad nad alati suurel hulgal koos ja üksteisega ligistikku, ning waesed uue-usulised, wõi keda säärasteks hüiti, seisiwad wahetpidamata nagu rahe all, sest wastaste ülewõim oli suur. Mis nad mõisa wäljal pesemata suudest kõik kuulda saiwad, sellel polnud aru ega otsa. Toored käed ei jätnud neid wahel ka kehalikultgi puutumata, ja nii mõnigi maltswetlane pidi oma usu wõi oma hea nime pärast wastastega kibedaid lahinguid lööma.
Ühel päewal juhtus Kiisa Triinuga mõisas midagi kohutawat.
Tibukännu noor teomees Mats püidis Triinule juba pikemat aega läheneda, ilma et tal tüdruku juures õnne oleks olnud. Palju enam pidas Triinu oma pere sulasega õrnemat sõprust, ja Jaanil keerlesiwad juba mõnda aega tõsised kosjamõtted peas.
Põlatud kosija wiha ja armukadedus ajasiwad Matsi sellele alatule kättemaksmisele, et ta Triinud Maltsweti usu kaudu igal wõimalikul wiisil püidis piinata, kõigi ees naeruwääriliseks teha. Tema nõelapisted, mida tüdruk esmalt wastu-torkamisega ära katsus tõrjuda, läksiwad iga päewaga walusamaks, kuni ta wiimaks nõela asemel jämeda malgaga waese tütarlapse kallale tikkus.
Nüid katkes Triinu kannatus.
Kui toores poiss ühel päewal heinamaal keskhommikuse sööma puhul kõigi kuuldes iseäranis jälki roppust suust wälja ajas ja oma ohwri peale kallas, kargas Triinu äkitselt maast üles nagu wihane kass ja oli lähemal pilgul, roheline waht suu-äärtel, küintega poisi näos kinni.
Nõrgawõitu poiss ei suutnud ega kawatsenudgi tugewale ja meeletuma wiha läbi weel tugewamaks saanud tüdrukule wastu hakata, ja nõnda kiskus Triinu ta näo, kaela ja poole rinda oma küintega lõhki, nii et poiss wälja näis, nagu oleks ta murdjate käes olnud. Sellest weel mitte küll, tümis Triinu ta weel oma tugewate töörusikatega nii mehe-moodi läbi, et puretud poiss, poolest kehast saadik werine, mõneks silmapilguks nagu eluta maha jäi.
