5.
Kuid kõigil, keda maltswettideks peeti ja hüiti, ei olnud seda kilpi. See puudus neil, nagu neil uue usu soomussärk puudus. Maltswettideks kutsuti, õigemini, sõimati ka neid, kes taludes teenisiwad, kus perewanemad Maltsweti poolehoidjad oliwad, kui ka seesuguste perewanemate lapsi, nii osawõtmatad wõi waenlikud, kui need ka uue usu wastu oma südames wõisiwad olla. Ja maltswettideks sõimati kiriku- ja Herrnhuti-usuliste ning nõndanimetatud ilmalaste poolt ka kõiki neid, kes uue-usulistega läbi käisiwad, nende lähemad sugulased wõi sõbrad oliwad.
Wastaste põlgtuse all oli iseäranis noortel inimestel, usklikkude teenijatel ja lastel, kelle terweid, elumaiaid hingesid Maltsweti õpetus ei suutnud wangistada, raskesti kannatada. Need puutusiwad igal pool, tööl ja lõbustamisel, omasuguste wastastega kokku ning pidiwad siis nende torkimisele ja õrretamisele märklauaks olema. Kõiksugu sõimu- ja pilkenimed lendasiwad neile wastu pead, mille seast hüided, nagu „Maltsweti nõiad“, „waleusulised“, „halliwatimehed“, „salgusortsilased“, „prohweti-põrsad“ weel kõige taltsamad oliwad.
See põlgtus mõjus näituseks Kiisa Else ja tüdruku Triinu kohta nii, et nad kõiksugu kelmused appi wõtsiwad, et pererahwa soowi wastu pühapäewal kirikusse minemata jääda, kus nad pilkajatele oma leinariideid pidiwad näitama
