— 158 —
Laigulise pildi, mida Maltsweti seemnest wõrsunud oras pakkus, tegiwad weel mitmekesisemaks need pool- ja kolmweerand-usulised, kes uue õpetuse kombelistest nõuetest meelega ja warjamata ainult mõnda täitsiwad, kõiki mitte. Näituseks oli perekondasid ja üksikuid isikuid, kes sealiha edasi sõiwad, ilma seda salgamata, ja endid siisgi headeks „maltwettideks“ tunnistasiwad; niisama leidus üksikuid usklikka piibupõletajad ja parajuslisi wiinarüipajaid ning naiste seas palmitsetud juukste kandjaid.
Need isikud noppisiwad Maltsweti õpetustest enestele need punktid wälja, mille täitmisest nad — kas oma mõistuse järele, wõi sellepärast, et neil harjunud wiisidest lahkuda wastik oli — küllalt arwasiwad olewat, et tulust, mida uus usk pidi tooma, osa saada. Ja Maltswet oli nii ettewaatlik ja mõistlik apostel küllalt, et ta üksikuid isikuid niisuguse ilma kuhjata usu pärast noomimisega ei läinud karistama, waid ta tegi seda parem üleüldiste sõnadega awalikkudes jutlustes.
Tema kogudus põhjenes ja kaswas.
Juba oli Järwamaa rahwa seas, iseäranis Madise, Jaani, Koeru ja Ambla kihelkondades, mõni hea sada neid, kes endid awalikult tema järelkäijateks tunnistasiwad ja seda ka tema õpetuste tegelise täitmisega kinnitasiwad. Kirikutesse, kõige pealt Madise kirikusse, ilmusiwad naisterahwad palmitsemata juukstega ja ilma mingisuguse ehteta ja riide-uhkuseta — aina mustas ja hallis. Tähelpanemist, mis nad äratasiwad, naeru ja pilkamist, mis nad endi peale tõmbasiwad, ei pannud nad miksgi. Neid wahwustas ja tegi ilmhaawamataks fanatismuse murdumata teras-kilp.
