— 153 —
isaks ja nii paljude näljaste suude toitjaks tahtnud saada! Nagu poleks kõik need mudilased kutsumata ilmale tulnud, Tõnisele ja tema naisele ristiks! Nagu poleks ta naist omale ainult töö-abiliseks ja küljesoojaks ja öö-lõbuks ja talwiseks seltsiliseks wõtnud, tungiw soow südames, et lapsi — wähemast mitte mitut — ei tuleks, teades, et palju lapsi waese saunamehe hukatus on!
Ja nüid oli tema see nurjatu inimene, kes wõla teinud, mida ta ei jõudnud maksta, kes teise inimese terwise riisunud ja elu warastanud, ilma et ta kumbagi tagasi oleks suutnud anda, mispärast ta sunnitud oli selle inimese walitsuse all seisma, tema sõna kuulma ja ta käskusid täitma kuni waikse hauani!
Ei aidanud midagi, et Tõnis wastu tähendas: „Egas need minu lapsed üksi ole, nad on sinu omad koa!“ Sest selle peale wastas Wiiu: „Aga miks sa mu naiseks wõtsid?“ Ja kui Tõnis küsimisega: „Miks sa mulle siis tulid?“ wiimast enesekaitse-katset tegi, põrutati talle wastu: „Kas mina wõisin teada, et sa niisuke täitmata päits oled!“ ja Tõnis oli ikka see süidlane ja ikka see wõlglane, kes oma kurja heaks, oma laenu tasa ei jaksanud teha ja selle eest oma wabaduse ja iseseiswuse pidi ohwerdama.
Tõnis istus wõla-türmis.
See mees wõttis oma laenuandjate sundusel uue usu wastu.
Kiisa Mihkel oma juhtsõnaga: „Mina ja minu koda tahame Issandat teenida“ luges ka Alt-sauna oma koja juurde ja arwas enese selle elanikkude eest wastutawa olewat. Tahtis ta Issanda ja tema sulase Maltsweti silmas armu leida ja igatsetud eesmärgile, hädast peasemisele, jõuda, siis pidi ta ka oma wabadiku meelepööramise eest hoolt kandma. Et sundusele suuremat mõju anda, ütles ta Tõnisele, et wiimane ainult iseenesele, oma ihule ja hingele, head teha, kui ta tulutõotawa usu wastu wõtta. Ta wõida niiwiisi wiimaks weel wõla-türmist peaseda. Hinge õndsus peale kauba.
Wiiu jälle, tema kodune laenuandja, kelle hing iseäranis perenaise sütitusel usutuld wõttis, põhjendas oma sundimist selle ristiga, mis liialine laste-rikkus talle peale pannud.
