— 152 —
päiwi — tal oli mõisas weel teine peremees, kelle sõna ta pidi kuulama —, aga ka see ei aidanud, ta oli wõlgnik, kelle wõlg ialgi ei kustu.
Ja ta tasus oma wõla pealegi kolme- ja neljakordselt ära, sest ka ta naine pidi peremehele päiwi ja talwist tööd tegema ning mõisale talwel kolm naela linu wõi kaheksa naela takku ketrama, kuid asjata kõik — Tõnise wõlg oli igawene, Tõnis wõis wõlglase nimest alles hauas lahti saada, ja kes teab, kas sealgi…
Ta oli mitme kaasinimese igawene wõlglane ainult sellepärast, et tal hing sees oli. Et ta ilmale sündinud. Et ta liig hilja ilmale sündinud. Siis, kui maailm Looja lubaga juba ära oli warastatud.
Muud süidi ei teadnud Tõnis enesel olewat, ja seegi polnud tema, waid ta isa ja ema, wõi koguni Looja enese süi. Tõnis ei mäletanud, et ta ise kunagi ilmale oleks soowinud tulla, palju enam pani ta pahaks, et ta siin oli. Ta elas siin üsna wastu tahtmist. Ja ometi sunniti teda raskeid kohustusi oma peale wõtma ja wõlgasid tegema, mida ta ialgi ei jaksanud tasuda!
See oli ülekohus.
Selle üle arwas Tõnis nuriseda wõiwat.
Ta arwas enesel õiguse olewat, ilmas, kuhu ta wastu tahtmist elama pandud, paremat põlwe nõuda.
Ei, — mitte nõuda, — ainult igatseda. Nõuda ta ei mõistnud. Ei südandanud…
Ja Wiiu ütles, et ta ka tema wõlglane olewat.
Ja ka see wõlg pidi kustumata, tasumata olema.
Wiiu ütles:
„Tõnis, nurjatu inimene, sinu süi on, et ma peaaegu iga üheksa kuu takka lapse saan! Kui mitte surm neli tükki wahelt ära põleks wiind, siis oleks meil juba üheksa kisakõri toas, kellest igaüks tüki minu terwist ja eluiga tuksi on pand. Tõnis, kurjategija, sa ei jõua seda mulle ilmasgi ära tasuda!“
Tee, mis tahad! Nagu Tõnis oleks soowinud, et Wiiul kaheksa aastaga üheksa last oleks! Nagu oleks Tõnis
