Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/147

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 146 —

kellele. Kas see liialine kiimalus wõi lapsik rumalus oli, wõi mõlemad segi, see jäi teadmataks.

Maltsweti usk oma iseäraldustega oli Kaie meelest nagu uus tõug nõia-usku. Lapseliku uudishimuga sirutas ta käed tema järele wälja ja ebausklise usaldusega pistis ta tema kui saladuslise pühaduse omale põue. Kui see, mille sisse ta enne uskunud, ei aidanud, siis pidi nüid see aitama. Kuidas? selle kohta polnud tal kõige wähemat selgust, selle üle ei murdnud ta silmapilkugi pead. Ta jäi lihtsalt kosilast ootama, ta wahtis üle aia tänawa poole, kas ta juba ei tule. Nüid ta pidi ju tulema, ja kui ta ei tulnud, siis oli waja jälle midagi muud katsuda. Kaie meelest oli kindel, et jõudusid on, mis poisi tüdrukule kosja ajawad — waja ainult seda jõudu üles leida…

Nii kawal oli ta ometi, et ta uue usu külge seotud lootust kellegile ei ilmutanud, wähemast meelega mitte, kui ta ka keelata ei suutnud, et Krõõt ja wiimaks ka mõlemad poisid kodus sellest aru saiwad ja enestele salamahti pihku turtsusiwad. Peremehe silmas, kellel mahti ei olnud sügawamale waadata, oli ka Kai usuagar maltswetlane, kes talle rõemu tegi, olgu peale, et tüdruk wahel oma lapsikute küsimistega ja ogarate tembutamistega temalegi wagale mehele wägise naeru peale ajas.

Madise mõlemad wennad täitsiwad, Maltsweti poolehoidjateks heites, ainult peremehe soowi, mida nad käsuks, ja targaks ning tarwiliseks käsuks, pidasiwad. Nad oliwad oma karakterikindla, tahtmisejõulise wanema wenna ülewõimu all maast madalast üles kaswanud, tema waimlise rõhu alla noorelt paindunud ja tema poole alt ülesse wahtima harjunud. Keegi ei teadnud, kui palju nende süda usu külles üleüldse ja Maltsweti õpetuse külles iseäranis rippus — nähti ainult, et nad tõsiselt ja tummalt seadusest, mis walitsew wend neile andnud, kinni pidasiwad. Mõlemad wennad oliwad isewärki kurwameelse tumeduse poolest, mis nende oleku ümber nagu sügisene udu heljus, üksteisele wäga sarnased, läksiwad aga Madisest, kelle nägu julget, magusa lahkusega kergesti üle pinseldatud iseteadwust peegeldas, märksa lahku.