Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/134

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 133 —

tuse järele nii palju ligemise- ja waenlase-armastusest kõnelesiwad, aga igal puhul walmis oliwad Lõhmuse kui oma arwamiste wastase peale kiwa loopima. Need, kes õpetasiwad, et kui sind su waenlane pahema põse peale lööb, siis paku talle paremat ka, need, kes wariseri sellepärast hukka aitasiwad mõista, et ta ennast tölnerist paremaks pidas, need, kes endid Talle jälgedes ütlesiwad käiwat, kuna nende wastast wana Õelus ise pidi juhtima — need wagad inimesed oleksiwad Taaweti lõhki kiskunud, kui ta nendega usu- ja palwe-asjus wahel waielusesse sattus. Tema aga naeris ja torkis ainult ja laskis muidu igaühte rahulikult oma teed käia, ilma kellegi peale wiha kandmata, ilma kedagi oma waenlaseks pidamata, ehk olgu siis, et mõni turtsuja talle rusikate wõi sõimusõnadega otse kallale tikkus, nagu toona küla kõrtsis, mil puhul ta ka enam nalja ei mõistnud. Peale selle oli suur wahe joobnud Taaweti ja kaine Taaweti torkimise wahel. Sooja peaga läks ta kergesti terawaks ja haawawaks, kui ta ka roppu sõimu kunagi appi ei wõtnud; kainelt oli ta pilkamisel peaaegu heasüdamline maik juures, la laskis siis ainult noolidega, mille teraw ots ära oli murtud wõi riide sisse mähitud. Ta naeris, naeris, ja lõi siis käega: tehke minu pärast, mis tahate!

Oma naisele oli ta usu-asjus algusest saadik waba woli andnud. Noorik wõis kodus ja wanemate juures palwe-orjust pidada, niipalju kui tahtis, wõis kirikus ja lugemise-majas käia, nii tihti kui süda kutsus; jah, Taawet laskis teda leplikul tujul iseenesegi kallal töötada, ilma tema õhinale paisu ette panemata, nagu siga, kes ane nokanäpistusi suuremeelselt kannatab ja sellest teatawa määrani lõbugi tunneb. Nokkiw ja osataw muigamine tema silmas ja suu ümber näis ütlewat: „Kõnele peale, kulla naisuke, ma kuulen heameelega sinu mahedat healt ja näen hea meelega sinu läikiwaid silmi, sinu sõnad aga lähewad mul ühest kõrwast sisse, teisest wälja!“

See salliwus kestis ka nüid, kus Maltsweti waim weidraid uuendusi tuues majasse tükkinud, Taaweti poolt edasi. Ta naeris, torkis ja pilkas jälle, ta tegi ta katset,