Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/132

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 131 —

Ema sõnadel oli Anu kohta sügawam mõju, kui kumbgi oleks teadnud ette arwata. Alatasa pidi ta sala wärinaga oma tulewase ihuwilja peale mõtlema, ta kujutas enesele seda wastu tahtmist ikka mõne wigase kehaliikmega ette ja ohwerdas nii mõnegi waikse öötunni Jumalale, et ema õpetatud palwet temale ette kanda. Mõte wigase jala wõi käega lapse peale sai talle aegamööda nagu piinawaks luupaenajaks, nagu hirmutawaks tondiks, kes talle enam rahu ei andnud, talle päewal ja öösel ikka jälle peale tükkis. Wäljakannatamaks läks ta kartlik rahutus iseäranis siis, kui ta oma raskejalgsuse kohta kindlale selgusele jõudnud. Nüid seisis tal ema ehmatanud nägu Manni sündimise-ajast nii elawalt silma ees ja tal helises ema ahastuse-hüie: „Minu laps sündides wigane!“ nii lõikawalt kõrwades, nagu oleks hoiataw õnnetus alles eila olnud. Ja kui talle mõne kuu eest niisamasugune õnnetu ussikene käte peale oli pandud, kui ta tema parema käekese asemel punast kujuta tombukest liikmeta luu otsas näinud, siis tundis ta werd oma südames tarduwat, ja ta suust käis meeleheitlisem karjatus, kui see, mis tal seni kõrwus helisenud.

Lõhmuse perenaisel oli siis mitu põhjust, ennast Issanda agaramaks ümardajaks pühendada, kõige hingejõuga tema orjusesse heita, usulampi oma majas heledalt põlema õhutada ja palwewaimu kõigile sisse puhuda, kes temaga ühe katuse all elasiwad. Ülesanne, mis Anu oma arwatawa süi tasumiseks enda peale wõtnud, oli kõige pealt kolmekülgne: ta pidi iseenese hinge eest töötama, mis osalt kuradi meelewalla all seisnud ja weel seisis; ta pidi meest, kelle pärast ta eksinud ja keda ta — muidugi wa’ põrgu-peremehe nõidusel — praegugi armastas ning kellest ta lahkuda ei saanud ega wõinud, Jumalale püidma wõita, ja lõppeks pidi ta selle mehe südame-rahu eest palwetama, kes tema eksituse läbi õnnetumaks saanud, nagu ema ütles. Oma kolmekordsest ülesandest arwas õnnetu noorik alles nüid, kus Maltsweti wägewad manitsuse-sõnad ta sisemise elu kihama pannud, õieti aru saanud olewat ja seda alles nüid tarwilise jõuga täide saata wõiwat. Maltswetiga tuli tema üles-