— 113 —
teist healt, seepärast pidas ta seda, ja ainult seda, tõe healeks.
Ja kui teised küsisiwad, miks ta „ei“ asemel „ja“ kostnud, siis ei teadnud ta jälle muud wastata, kui et ta teisiti ei olla wõinud.
Ainult emale teadis ta wäikese loo jutustada, kuda ta juba kord ennemalt — siis, kui Taawet temale esimest korda „teise silmaga“ lähenenud kui muidu — oma südant kuulnud „ja“ karjatawat, weel enne, kui poiss temale mingi küsimuse ette pannud. Taaweti näos, heales, pilgus, ta peas, lõuas, suus, rinnas, õlades — ta terwes wälimises ja sisemises inimeses olnud midagi, millele wastu seista wõimata olnud. Taawet olnud tema wõitjaks, allaheitjaks, käskijaks loodud ja loodud ka tema — õnnetuseks…
Wanemad paniwad wastu, andsiwad aga, tütre otsuse muutmatust märgates, raske südamega järele, sest kumbgi neist polnud küllalt walju loomuga, et oma lapse wastu, keda nad ta hea südame ja jumalakartliku meele pärast iseäranis hellalt armastasiwad, wägiwaldse sundusega wälja astuda.
Järelandmiseks oli neil aga ka teisi põhjuseid. Need oliwad paraku ilmalikud, aga siin kurjas ilmas ei saa ju wagadusgi ilma nende tähelepanemiseta läbi. Kiisa rahwal oli palju lapsi, tööjõust polnud puudust, küll aga leiwast suure perekonna toitmiseks; mida warem siis kõige wanem tütar — teised oliwad allaealised, — uue kodu leidis, seda parem. Teiseks oli Lõhmuse Taawet, kelle wanemad paari aasta eest hauda pugenud, kaunis hea koha iseseisew peremees — selle poolest siis Anu teisest kosilasest, Tõnu-Peetri Madisest, ees, kes sel ajal weel isa leiba sõi. Ja oli nüid Taawet, mis ta oli, ja tegi ta, mis ta tegi — niipalju head pidi temast ta waenlanegi tunnistama, et ta tööd ei põlanud ja tööd oskas teha. Tema oli üks neist inimestest, kelle käes iga töö läheb, ka niisugune, mis teistelt palju õppimist ja harjumist nõuab. Taawet, see „pool meistri-meest“, nagu teda kutsuti, tegi oma weo-, sõidu- ja tööriistad wõimalikult ise, oli oma tarwis raudsepp ja ratassepp, puusepp ja pottsepp. Nagu ta oma hobuseid ise rautas, nii kandis ta ka
