— 109 —
„Kas sina nõu ei leia?“
Madisel käis ärewuse hoog läbi terwe ihu.
„Mina? Ma leiaksin!…“
„Siis ütle!“
„Ma püian teda ühel päewal noomida!“
Kuid noorik sirutas mõlemad käed ehmatusega wälja.
„Sina mitte! — Sina, Madis, mitte! — Kas sa teda siis weel ei tunne! — Sind tema ei karda!… Aga keda ta kardaks — kelle sõna ta wast wähegi kuulda wõtaks — kas tead, kes see on?“
„Noh?“
„Maltswet!“
Madis jäi seisatama, last oma käe peal kohendades; wiimaks hakkas ta nooriku käewarrest kinni.
„Miks sa siis arwad, et mina teda mitte noomida ja parandada ei wõi?“
„Sina… Sa… Ta ei usu jo sind!… Sa oled tema silmas inimene, nagu kõik teised!… Ja tema… — põlgab sind!…“
Madis liigutas kätt, mille peal laps puhkas, ühes teisega nii ägedasti, nagu püiaks ta niisuguse tõenduse wastu protesteerida. Kuid sel silmapilgul tuli talle Anu noor, sale ja soe keha nii lähedale, et ta oma wastiku tundmuse unustas ning hoopis pehmesse tujusse sattus.
„Eks reagi siis Maltswetiga tema pärast — Maltswet tuleb jo warsti teist kord seie… Sa tead jo, et ma sulle üksi head soowin — sinu oma õnne ja so waese wigase lapse pärast…“ Ja Madis ohkas enne, kui ta juurde lisas: „Peaks aga Taawet Maltswettigi kuulda wõtma! Lugemisel hakkas — kuulsid isegi — temale wasta…“
„Aga ta kuulas tema jutlust teraselt pealt — mul oli nii hea meel,“ tähendas Anu.
„Ma tahan tema eest Jumalat paluda — Jumal wõib ju imet teha,“ sosistas Madis.
„Ja mina weel — kuda tahan mina ise tema eest paluda — ööd ja päewad!… Minu laps — mu waene wäeti laps — anna ta nüid mu oma sülle!“
