— 9 —
nis Koeru, Jaani ja Madise kihelkonnas, kaswawa aukartusega nimetama hakati, ka Kuglile lugema kutsunud, aga et see paik Maltsweti elukohast ja tegewuse-ringist kaunis kaugel eemal seisis, Madise kihelkonna kaugemas sopis, siis polnud kuulus lugeja seni weel mitte mahti leidnud, Kiisa peremehe soowi ja oma tõotust täide saata, kuni täna hommiku erutaw tuleku-sõnum siia oli jõudnud ning Kiisa Mihkel tuhatnelja Jaani poole teele oli läinud.
Ta tuleb!
Teade lagunes külas ja terwes wallas ruttu laiali, kõige pealt Kiisa Mihkli enese läbi, kes teel paljude kirikulistega kokku puutus. Maltsweti nimi oli Kugli rahwale juba tuttaw, teda näinud oliwad aga ainult mõningased ja tema jutlust, peale Kiisa peremehe, ainult paar inimest kuulnud. Missugune mõju sõnumil külarahwa kohta oli, seda polnud praegu weel märgata, sest lugemiseni oli weel hea tükk aega, külatänaw seisis tühi ja eluta ning kirikulised oliwad weel koju jõudmata. Aga jumalakartliku Kiisa pere peal heljus nägematalt, aga tuntawalt nagu rõemu- ja lootuse-ingel, tema ruumidest lendas nagu pühaduse- ja wagaduse-waim kuulmata tiiwalöökidel läbi.
„Ta tuleb!“ sosistas wanadlane perenaine wärisewa ärewusega tütre wastu, kuna ta kõhnadel, kolletanud põskedel nagu õie-puna õrnalt kumendama lõi.
„Ta tuleb,“ wastas Anu oma pehme, soniwa healega, ja ta suured, wagased silmad saiwad sügawa, hingelise läike.
Nõnda waatasiwad nad sagedasti naeratades teineteise otsa ja kuulutasiwad endile wastastikku seda saladuslist rõemu, mis nende rinda täitis, ilma et nad selle sügawamat põhjust endile oleksiwad mõistnud seletada.
Wanem wares suure kase otsas kõhistas endamisi naerda. Ta naeris sügawas kurgu põhjas, nii et see nagu kõhtu kugistatud luksumine kuuldus.
„Krrae! Miks sa naerad?“ küsis noorem.
„Ma ei naera, ma nutan.“
„Miks sa siis nutad?“
„Ma ei nuta, ma naeran.“
