Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/89

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

92

Piibeleht.

Ja, sest lugu om tu: ma tahaksin sinule käliks tulla.

Sander
äärmise üllatusega.

Meie Laura?!

Piibeleht
nokutab rahulikult pead.

Meie Laura.

Sander.

Ja — — ütle ometi — — kus — — kudas —?

Piibeleht.

Oo, to läits meite wahel nii oma pääd — es pane esi tähelegi.

Kui ma ta tu kõrd auto eest ärä kisksin ja kätel hoidsin — süda liglet tõsel nagu tsirgupojal ja silmist paistis sinine hirm ja nii lämmi oli tõne rinna wastu — siss mõtlin kohe: Tskae, tolle wõiksid endäle kodu wiia! Ning sest mõttest es saagi enämb lahti.

Sander.

Ja tema?