Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/80

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
83

Westmann.

Mina näen teda wiimasel ajal ka kaunis harwa. Tal on sügisest saadik nii palju käikusid, et kahtlus tekib, kas sest mitte mõni teine wäimees wälja ei poe.

Mathilde.

Arwad?

Westmann.

Arwata ju ainult wõingi, sest ega see tüdruk oma asjust kellegile hinga. — Na, hoidku taewaisa, et see wäljapugeja jälle mõni luuletaja ei ole!

Koputatakse ukse pihta.

Sander.

Sisse!

Tiit Piibeleht ilmub: ta on uues ja heas riides.

Piibeleht
kumardab lähenedes kergesti pr. Sanderi ja Westmanni poole.

Sander
kergitab teda silmates küsiwalt ja pilwise ilmega kulmusid, astub aga siis talle kähku wastu ja pakub kätt; äritoonil.