Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
69
Sander.
Muidugi! Loojal, kellele aatelised loomiseained osaks on antud, ei wõi ometi õnne olla lubja, sawi ja betoniga! Need ained on kehastatud kainusele omased.
Mathilde
tema habet silitades.Minu looja!
Sander.
Mõru on mõtelda kõigi nende hallide aastate peale: ei wähemat kui aimu sinu sügawamast minast sellel, kellega sa käsikäes eluteed rändad ja kelle päralt sinu igatsustes pakitsew hell süda on!
Mathilde
tema otsaesist suudeldes.Aga Luike, sinu sügawam mina oli liig sügawasti „Pisuhänna“ sees! Nüüd on ta mul käes, ja ära karda, et ma teda kaotan.
Aga kas sa tänaseid lehti juba waatasid? (Tõuseb üles ja toob joonistuselaualt paar lehte.) Neis on jälle midagi sinu romanist.
Sander.
Ikka weel? — Na, ma arwasin ju kohe, et ma neile kogu aastaks lehetäidet annan!
