Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/65

See lehekülg on heaks kiidetud.

68

Sander
nagu ülemal.

Wõi sinu luuletaja!

Mathilde
tema pead paitades.

Minu kuulus mees!

Sander.

Kuula, aga kuula! Sinu õrnus näikse ju iga päewaga kaswawat — ma ei tunne sind enam äragi!

Mathilde.

Sest et mina sind ikka enam tundma õpin!

Sander.

„Pisuhänna“ kriitikatest alles!

Mathilde.

Aga kust siis mujalt, kallike — see on ju sinu esimene trükitud teos!

Sander
tõsinedes.

Minu loomusest, minu kõrgemast olemisest pidid mu ära tundma — isegi minu kokkulangenud ehitustest —

Mathilde.

Neist ka?