Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/47

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

48

riga! — Temal roman walmis — temal suremata teos taskus, aga nohiseb siin ja ei wiiksata sõnagi! — — Kurat — ingel — ninasarwik — — ma kuldan su ära — ma annan sulle musu — ma annan sulle musu — ma — —

Piibeleht.

Piä’nd — piä! (Wõtab põuetaskust suurema kokkukäänatud käsikirja.)

Loe paremb läbi ja otsusta siis.

Sander.

Läbi lugema? — Läbilugemisega aega wiitma? Ega ma põrun’d ole! — Siia anna — (nähwab tal manuskripti käest) — ma hakkan teda jalamaid oma käekirja ümber wihtuma, ja siis trükikotta temaga!

Piibeleht.

Piä’nd — piä —

Sander.

Wait oma pea’nd-peaga! Mõtle ometi — see on ju pääsmine, see on wõit — raamat ilmub hooajaks — Mathilde wõib oma ultimatumi sisse soolata! — — (Surub tuksatades korraga häält.) Aga, Tiit — — kas ehk keegi teab — nägi — luges — kuulis —?

Piibeleht.

Ei, tolleperäst wõid mureta olla — minä endä leemepatta kedägi ei lase kaeda.