elab äia ja naise warast — ja mis meie seltskonna talupoja-meel kõik weel wälja ei mõtle!
Seda on muidugi piinlik kuulata, iseäranis neil, kes sinuga ehk weidi liialdatud lootustel perekondlikku ühendusesse astusiwad. Ja nõnda traawis siis minu Mathilde peast see õnnetu pegasus wälja! See pidi seda halba paraliserima ja mulle ning neile teisel alal tasu tooma — wähemalt seltskondlist.
Ja sa ollid nõus?
Mis parata, olin (sügab kõrwatagust) omandatud paelus! Üks neist omadustest, millega ma kosilasena Mathilde preilile weel imponerisin, oli nimelt minu luuleand. Luuletaja-armastus, armastus riimi ja rütmusega — see on kultus, kulla weli, ja kes naine ei meeldiks endale jumala-osas! — Pühendasin oma tulewasele siis wirgaste sonetta ja kantsonetta, kuid need, wennas — need raiped oliwad laenatud.
Siss ollid sehen — ma mõistan! Aga kas sinu perenaine siss es käse, et sa noid edesi teeksid, kuni raamat saaks?
