Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/27

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

28

Sander.

Ja see on siis nüüd kõik?

Laura.

Kas sellest siis küll ei ole?

Sander.

Alguseks — ja, aga romanil peab ka keskpaik ja lõpp olema.

Laura.

Need wõid ju juure luuletada.

Sander.

Wõi ootame ära, kuni sa oma öökulli kätte oled leidnud?

Laura
tõuseb üles, naeratades.

See wõiks pisut kaua kesta — sa pead ju kolme kuuga walmis olema! — Ja nüüd annan sulle rahu oma kaastööga. Ma tahan Mathilde buduaris paar kirja kirjutada, enne kui wälja lähen. — Jõudu tööle, Ludwig! (Saali kaudu ära.)

Sander
tõuseb üles, waatab taskukella, kehitab tusaselt õlasid ning läheb akent allawaatamiseks uuesti awama; sel silmapilgul koputatakse ukse pihta; kergendatud rinnal.