Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/26

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
27

nööbi uulitsalt üles wõtnud; ise nagistab weel midagi närida. Oleks ta korraks tagasigi waadanud!

Sander.

Kui wiisakuseta!

Laura.

Wiisakuseta olin mina. Ma ei märganud talle aitähki ütelda. — Linnas käies olen küll hoolega ringi waadanud —

Sander.

Sa otsid teda taga?

Laura.

Oleks ju huwitaw teda weel kord näha saada — eemaltki —

Sander.

Tema öökulli-silmade pärast?

Laura
tõsiselt.

Seda ka.

Sander.

Hm — ta oli muidugi noor?

Laura.

Wana mitte.