Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/25

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

26

maast lahti ja kellegi süles. Mind kantakse nagu last kätel üle uulitsa ja seatakse ilusti jälle jalule.

Sander.

Aa! — Ja see kangelane oli?

Laura.

Üks suurispea-kull.

Sander.

Mis sa ütled?

Laura.

Ma waatasin talle näkku, kui ta mind kandis — öökull, wõta wõi jäta!

Sander.

Huu, kui kahju!

Laura.

Mispärast kahju? Öökullil on toredad silmad — nii ilmwõõrad ja siiski kõikemõistwad!

Sander.

No, ja siis?

Laura.

Siin sündis, mis mulle kõige enam imponeeris: ta paneb mu sõnalausumata maha ja jalutab sõnalausumata edasi, nagu oleks