Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/20

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
21

Mathilde.

Sa palusid mind waikida — ja! Aga kas ma siis suutsin! Kas arwad siis, et mul kerge ja lõbus on elada arwamise all: ta ostis omale mehe! — — Ostmine ei ole häbi — ma tean. Oma ausa raha eest wõid osta, mis tahad. Aga kui juba ostad, ja kalli hinna eest ostad, siis peab see ka midagi olema, ja ma tahan näidata ja püüan korda saata, et ma raha mitte maha ei ole wisanud, sest see on häbi!

Sander
wäikse waheaja pärast.

Raamat ilmub — sa wõid julge olla —

Mathilde.

Ta ilmub kolme kuu jooksul — nüüd määran mina tähtaja! (Pöörab wuhinal eeskoja poole; ukse juurest õele saali.) Ma ei tule enam siia; kell kaks oled waksalis, Laura, mul on palju pakkisid! (Ära.)

Sander
häigab üle otsaesise ja juuste ning kõnnib murelikult meeliskledes paar korda edasi-tagasi; waatab siis taskukella ja ümiseb.

Wõiks juba siin olla — kümme minutit üle. (Awab akna, wahib uulitsat mööda üles ja alla ning wäristab pead; tagasi astudes rahutult.)