Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/17

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

18

Laura
rahulikult pead wäristades.

Ei! (Läheb pikkamisi saali tagasi.)

Mathilde.

Wäänkael!

Ludwig, too sina ise!

Sander
toob kalossid eeskojast.

Mathilde
neid jalga pannes.

Aas jäi sisse —Ludwig, kohenda natuke!

Sander
kummardab ja näpib teise kingapaela aasa wallale.

Soo!

Mathilde.

Aga kõigest hoolimata on ometi kindel, et raamat sügise jooksul ilmub?

Sander.

Ja — hm — loodetawasti —

Mathilde
üles nõksatades.

Loodetawasti?

Sander.

No ja — kõik ripub ju oludest, paikene — ilmad — terwis — meelemõnu — hingelik tasakaal — õnnelik inspiratsion —