Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/153

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

158

Mathilde
tema kätt lahti lastes ja õe poole pöördes.

Laura?

Laura
kes kogu aja lahendust otsiwal meelisklemisel endamisi on seisnud.

Minu? Keda ma tahan paljaks riisuda? (Astub Piibelehe ette.)

Ma mõistan mõndagi, aga mitte kõik. Kas ei oleks juba aeg, et sa mulle enam selgust annaksid!

Piibeleht.

Sul on õigus. Kae, latseke — loo sõlm on selles, et ma jänest läksin laskma, aga lasksin põdra. Ma tahtsin sinule ennegi wõimalust nõutada oma öökulli meheks wõtta, ilma et tolle iist tarwitseksid ohwrit tuua. Minu nõutamise wiis meeldib aga sinu isale nii wäega, et ta pääle suure kaasaraha ka wiil terwe oma päranduse meile tahab määrata —

Laura.

Aa — selle pärast Ludwigi meelepaha! — Aga seda ei wõi meie ometi mitte wastu wõtta!