Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/14

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
15

Sander
ohkab.

Mine saa sedawiisi walmis!

Mathilde.

Ära pane teda tähele, Ludwig! Ära tee temast wäljagi! (Tahatuppa käskiwalt)

Laura, too minu pompadur!

Sander.

Ja, sul on hea rääkida, aga minu õrn luuletaja-hing —

Mathilde.

Sellele tõmba elewandi nahk peale papa wastu — sa tunnistad ennast ju ka filosofiks!

Sander.

Westmanni papa materialismusele ei pea ükski muu filosofia wastu — nii paksu nahka ei olegi!

Mathilde.

Sa näed liiga mustalt, paike! Papa ei ole mitte idealideta. Talle meeldiks kahtlemata, kui tema wäimehest mõne mitte-ärilisegi wõidu puhul awalikult kõneldaks. Ning sellele eesmärgile jõuaksid oma raamatuga.