Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
137
Sander on koputamist kuuldes kohe ukse juure rutanud, mille ta pooliti awab, nii et sisseastuw Piibeleht ja ta ise Westmanni poole silmapilguks warjatud on.
Sander
tõmmab põuetaskust kähku ühe paberi ja pistab Piibelehele pihku; surutud häälel.Kontraht! (Seepeale waljusti ja sõbralikult.)
Piibeleht ise — tere tulemast! — Na, reisiwäsimus ka juba wälja puhatud? — Ja — see Peterburi! Ta peaks meile ärimeestele tõesti pisut ligemal olema! (On ukse kinni pannud ja astub külalisega edasi.)
Piibeleht.
Küll ta ligemale nihkub, kui äri-ilm weduritele wiimäte tugewama tossu pääle sunnib.
Westmann
rahuliku naeratusega lähenedes.Jaa, kui meie äri-ilm aina Piibelehtede ja Westmannide käes oleks!
Kuulen wäimehelt praegu, kudas Piibeleht Westmannile „lilled“ on teinud, nagu
