Lehekülg:Pisuhänd Vilde 1913.djvu/109

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

112

kallis, kälideks saamas oleme ka weel! — Tule, Tiit, püüame teineteist mõista, otsime üheskoos wennalikult nõu, kudas sinu asja ajada ja sihile wiia. — — Siia istu — soo! (On tema käistpidi sohwa juure talutanud, mille peal nüüd mõlemad kõrwuti istet wõtawad.)

Piibeleht.

Kui sul nõust puudus — toda wõin sulle anda.

Sander.

Seda parem, armas Tiit, seda parem! Ja ma ei kahtle, et sinu nõu niisugune on, et ta mind mitte just õnnetuks ei tee — et ta inimlik, et ta kristlik on —

Piibeleht.

Täitsä. Ta ei nõwwa sinult enämb, kui mes ligimene ligimesele sundimatagi teeks. Sa pead mulle raha laenama — laenama, Sandri, mitte kinkima — sest mul om kullasoon leitus, midä tahan hakata eksploaterima.

Sander.

Kullasoon?